Muutused hariduses ei toimu üleöö, vaid nendeks võetakse tükk aega hoogu. Kuna kaalul on palju, peab iga liigutus olema viimseni läbi mõeldud ja uuringute kaudu põhjendatud. Tuleviku kool ilmselt ei erine tundmatuseni tänapäevasest, kuigi kindlasti tuleb märkimisväärseid edasiminekuid.
Õpitava esitamine
Tulevatel aastatel võetakse kasutusele üha uusi tehnoloogiaid, mis võimaldavad õppematerjale paremini õpilasteni tuua. Juba praegu on paljud (põhiliselt loodus- ja reaalainete) õpikud leitavad veebilehekülgedelt, kuid ma usun, et õige pea näeb nende kõrval ka humanitaaraineid. Koolikoti kergendamiseks kasutatakse nii mõneski koolis tahvelarvuteid õpikutena, tulevikus antakse neid loodetavasti kojugi kaasa; peab tahvelarvutis vaid lukustama programmid, mida pole rangelt õppimiseks tarvis.
Hetkel on hariduslikel eesmärkidel kasutatavaid internetilehekülgi ja äppe kasinalt. Koolipingist on minu põlvkonnale tuttavad Kahoot, Padlet, võib-olla ka Socrative, kuid mitte palju enamat. Mitmed teised keskkonnad toetuvad tugevalt inglise keelele, mistõttu on nende kasutamine Eesti oludes raskendatud -- õpilastelt ei saa nõuda sel tasemel keeleoskust, et neil lehekülgedel edukalt hakkama saada. Kümne aasta jooksul luuakse neid ilmselt ohtrasti juurde, mistõttu on õpetajatel võimalik valida just neile sobivaim.
Teadmiste kontrollimine
Õpitu kontrollimine muutub tõenäoliselt üha enam digitaalseks. Eelmainitud Socrative on juba praegu tuntud testide sooritamise paik, harvemini Google Forms. Praegune haridusmaastik januneb uute innovaatiliste programmide järele, kus oleks võimalik kontrollida teadmisi ka viisidel, mis ei hõlma ainult küsimuste küsimist. Jooniste täiendamine, ise jooniste koostamine, helifailide või videote põhjal küsimustele vastamine on kõigest näited funktsioonidest, mis ühel tulevikuprogrammil olla võiks.
Õpetaja roll
... suuresti ei muutu. Kindlasti säilib tänapäevane õppeprotsess, kus õpetaja ja õpilased viibivad õppetöö ajal ühes ruumis ning saavad vahetult suhelda. Ekraanid või robotid ei suudaks kunagi mõista ja edasi anda inimkontakti, mis on õpetamiseks vajalik. Isiklikult ma loodan, et klassid muutuvad väiksemaks (sest õpetajaid tuleb juurde; õppematerjalid on kergemini kättesaadavamad ja eakohasemad, et individuaalne õpe oleks sujuvam) ning õpetajal on võimalik igale õpilasele rohkem aega pühendada.
Ma pakun, et õpetaja kujuneb õpilastele pigem mentoriks kui autoriteediks. Tema ülesanne on õpilasi õigel teel hoida ja materjali selgitada, mitte neid rangelt enda tahtmisele allutada ja mõisteid sõna-sõnalt pähe panna õppima. Õppesisu tuleb mõista, mitte osata veatult ette kanda. Seesuguseks "õpetaja kui mentor" süsteemiks uuendatakse klasse nii, et lauad-toolid oleks liikuvamad, ja koolis oleks eraldi rühmatööruumid.
Kokkuvõtteks
Kuigi haridussüsteemis suuremaid muutuseid arvatavasti ei tule, on need väikesedki sammud, mis teeme, igati vajalikud ja edasiviivad. Uued digitaalsed õpikeskkonnad, programmid teadmiste kontrollimiseks ning moodsad klassiruumid aitavad kaasa õpilaste õpimotivatsiooni tõusmisele, eriti kui rõhuda ainesisu mõistmisele, mitte pähe tuupimisele.