Mõtteid e-õppest

E-õppe mitmekülgsust ja sisu võis varem hõlpsasti eirata. Vanemad õpetajad, kellele tehnoloogia igapidi vastukarva käib, väitsid, et varem sai õppetöö ilma internetitagi tehtud, miks nüüd peaks kuidagi teisiti olema? Ometi koroonakriisi valguses need põhjendused enam ei päde.

Kuna ma olen asendusõpetajana terve e-õppe perioodi ajal andnud 9. klassile matemaatikat, siis võin lähemalt ka rääkida paarist keskkonnast, mis mu tööd lihtsustanud on. Esimesena tooksin välja Discordi, sest seal on võimalik õpilastega vahetult suhelda (nt häälkõnes või sõnumite kaudu). Kui õpilased jäävad hätta, saavad seal oma muresid jagada ning ma saan kiirelt selle kohta ka teavituse. Seevastu Stuudiumisse saabunud sõnumit ei pruugi ma mitu tundi märgata, sest ei taipa veebilehte värskendada.

Teine keskkond, mida olen kasutanud, on Opiq. Seal on saab Stuudiumi kaudu siduda klassi vastava õpikuga ning määrata neile ülesandeid. Minu kogemuse põhjal on suurem osa pakutavaid ülesandeid liiga rasked ja mahukad, õpilased ei saa aru, mida neist tahetakse. Teooriaosa on seevastu tugev, kasutatud on värve ja erinevaid illustratsioone. Seega Opiqut kasutan pigem harva.

Minu meelest ei pea e-õpe ilmtingimata aset leidma ekraani taga. Sageli annan õpilastele lahendada õpikuülesandeid (füüsilisest õpikust). Mõned nädalad tagasi saatsin õpilased õue täisnurkseid kolmnurki koostama. Nad mõõtsid iga külje pikkuse ära, kuid lisasid pildile (Painti või telefonis leiduva äpi abil) vaid kahe külje pikkused. Klassikaaslased pidid siis kasutama Pythagorase teoreemi ja sin, cos, tan seoseid, et kolmandat külge leida.

Õpilastele väga meeldis, et nad said arvuti tagant eemale ja võimaluse teha midagi teistsugust.

E-õppe kõige suuremaks probleemiks on õpilaste motivatsioon. Umbes pool klassi teeb mul aktiivselt kaasa, samal ajal kui teine pool paistab matemaatika vastu täiesti allergiline olevat. Kirjutatakse üksteise pealt maha ja visatakse kiiresti kiiresti midagi kokku, et õpetajale siis näidata.