Meil on käeulatuses tehnoloogiad, mida sada aastat tagasi ei peetud üldse võimalikukski. Võib-olla ei mõelda piisavalt sellele, kuidas selliseid vahvaid tehnoloogiaid rakendada koolitundides (sh kuidas leida vajalik rahastus). Käesolevas postituses arutlen selle üle, kuidas on võimalik virtuaalreaalsust ja asjade interneti kasutada koolitundides.
Mis on virtuaalreaalsus? Vaata videot ja saa teada!
Virtuaalreaalsusel on tohutu potentsiaal koolisisesel kasutamisel. Geograafias saaks külastada pankrannikuid, teisi kliima- ja loodusvöötmeid. Kui õpilane saab oma silmaga näha erinevusi mullakihtide värvuse vahel või vaadata vihmametsade vilgast elu, jääb tal sellest võimas elamus, mis jääb tükiks ajaks meelde. Sarnasel viisil saaksid õpilased matemaatikatunni raames külastada püramiide -- korrapäraseid ja mittekorrapäraseid. Õpitavat materjali on palju kergem mõista, kui endal on vastav kogemus olemas.
Asjade internet tähendab meie füüsilises maailmas mingi objekti või nähtuse sidumist internetiga (nt saad telefonisse informatsiooni selle kohta, kui keegi üritab su nutikat esiust avada ajal, mil sind ennast kodus pole). Kuigi tegemist on Tele2 reklaamiga, siis tegelikult võtab ta väga hästi kokku asjade interneti olemuse:
Asjade internet tuleb abiks õpetajate ja koolitöötajate igapäevaelu lihtsustamiseks. Kui haige õpilane saadetakse kooliõe juurde, aga kooliõde ise on parasjagu maja teises otsas, siis võiks ta saada automaatselt teate, et keegi on ooteruumi ukse avanud. Konkreetselt õppetöös saab asjade interneti kasutada näiteks kehalise kasvatuse tundides. Kui nutikas käekell või äpp loeb samme ja liikumiskiirust, siis miks mitte jätta õpilastele koduseks ülesandeks nädalas korra vähemalt 20 minutit jooksmas käia? Südamelööke lugev kell saaks teada anda, millal oleks mõistlik puhata (et mitte end üle koormata) või siis vastupidi -- julgustada kiiremini minema.